Liisa elu Hispaanias: august 2015

Pole ammu kirjutanud. Viimane postitus oli üle kuu aja tagasi. Miks? Lihtne vastus. Pole millestki kirjutada. Töö on sama ja sellest olen juba kirjutanud. Peale tööd väga ei viitsi enam midagi teha. Kõik mis soovitud on nagu ära nähtud juba. Nii ma lihtsalt käingi tööl ja magan enamus ajast, aga ega ma ei kurda, sest see töö on väga normaalne asi. Nüüd tean täpselt mis tüüpi töö mulle meeldib, aga Eestis on sellist tööd raskem leida. Paari päeva pärast algab september ja animatsiooni üheksast liikmest jääb alles vaid viis. See tähendab, et me ei tee enam väga midagi põnevat. Hooaeg saab läbi.

Eile õhtul oli meil pidulik õhtusöök kõik koos ja siis läksime välja ka. Koju jõudsin alles poole viie aeg. Väga mõnus on nende inimestega aega veeta ja ma hakkan neid kindlasti väga igatsema. Tundub, nagu oleks lõpuks omale head sõbrad saanud, aga kahjuks neid vist rohkem kunagi ei näe.

Väikene muutus aga töö juures augustis toimus. Igal pühapäeval teeme me playback showd, mis on ühtlasi minu lemmik asi töö juures. Iga laupäev ja pühapäev saame kauem tööl olla ja harjutada, aga see on mõnus. Homme on viimane show. Meil on shows 45 laulu, mis kestavad umbes minuti jagu ja mina olen neist 14 laulus (mis on tegelikult väga palju ja rohkem kui paljud teised töökaaslased). Siiski neljas laulus mängin ma niisama taustal kitarri (AC/DC, born in USA, Tina Turner, Guns n roses). Kuues laulus olen ma koos teistega (I’m so excited, Boney M, Lady Marmelade, Spice Girls, alguse ja lõpu laul), mis on natuke raskem kui üksi teha, aga näeb laval hea välja. Grupi numbrites on ka tihti tantsud sees. Sooloks on mul päris head laulud ja kaks neist sain isegi ise valida, sest tahtsin kohe alguses Katy Perry olla ja Britney lauluga oli nii, et ühel päeval lihtsalt Sergio lasi show muusikat ja kui ma Britneyt kuulsin läksin sinna laulma ja tantsima. Siis ta küsis kas tahan Britney olla ja muidugi ma tahtsin, sest Britney oli mu esimene iidol. Soolod on mul siis lisaks Katy Perryle ja Britney Spearsile veel Cyndi Lauper ja Jessie J. Üritan homme ka showd filmida, aga ei tea kas see õnnestub, sest pole lihtsalt kellelegi kaamerat anda.

Rahaga on küll nii, et see kaob lausa märkamatult. Poleks iialgi arvanud, et ma nii palju ära kulutan, aga samas on arusaadav. Süüa ma enam restoranis ei kannata, sest seal iga päev sama toit neli kuud järjest ja selle toidu kvaliteet on ka klientide arust alla poole arvestust. Minu kõht lihtsalt ei talu seda enam. Seega pean toitu ostma, kuid isegi poest ostes on raske normaalset sööki leida. Hispaania maitsed on ikka väga imelikud ja absoluutselt võimatu on poest näiteks võid leida või vorsti, mis oleks normaalse maitsega. Vorstid on kõik siin imeliku maitsega. Toit on lihtsalt kuidagi kuiv ja maitsetu. Raha kulub siiski, sest isegi kraanivett ei soovitata juua. Muidugi kulub raha ka riiete peale. Ainuüksi selle show jaoks ostsin üle 50 euro eest riideid (ps. kanda pole ikka midagi, sest ilmad on liiga palavad, aga päris imelühikesed asjad on minu jaoks ebamugavad). Muidugi läheb mul iga kuu 50-70 euri siukse pisiasja nagu internet peale. See on ulme kui palju võib internet maksta. Mul tagasi tulles pole ikka üldse raha alles. Õnneks viimane töö palk ja osa Erasmuse rahast saame kätte siis kui juba tagasi tuleme, nii et natuke raha ikka saab hiljem ka.

Stage and Go-d ei soovita ma küll mitte kellelegi. Olen ilmselt ka varem maininud, et meist nad ei hooli ja ei aita. Nii pean ma ka septembri lõpus ise oma tee Barcelona lennujaama leidma, sest noh nendele läheks liiga kalliks mind sinna viia.

Aga no eks nüüd ongi enam vähem suvega kõik ja minu töö kah läbi. Päris läbi veel pole aga eriti midagi uut järgneva kolme nädala jooksul ilmselt oodata pole. Suvi oli kindlasti teistsugune ja huvitav. Palju halbu hetki ja palju häid mälestusi. Hotell ise on täiesti kohutav, aga mu töö on täitsa mõnus ja töökaaslased on lihtsalt super inimesed (kui nad heas tujus on..hahah).