Liisa elu Hispaanias: Barcelona seiklused

Täna mõtlesin veidi Barcelona seiklustest kirjutada, et see ka ikka meeles püsiks. Midagi erinevat ikkagi tavalisest töö elust siin Hispaanias. Käisime siis Krissiga eile Barcelonas. Kriss tahtis juba ammu sinna minna vaatamisväärsusi näha ja nii. Mind alguses ei tõmmanud üldse, mõtlesin et mingi tavaline linn on. Siis kui sain teada, et seal leidub Disney Store ja kusjuures isegi mitu tükki, tahtsin kohe minna. Bussisõit läks kiiremini kui arvasime. Ainult tunnike.

Esimese asjana Barcelonas pidime rahuldama Liisa ainsa soovi ja minema Disney Store-i. Muidugi suutsime leida selle kõige kaugema poe, sest Google Maps on nõme, aga siiski peale poole linna läbi kõndimist jõudsime pärale. Liisa shoples oma unistuste maailmas ja avastas, et tal on juba praegu väga palju Disney asju. Väga oleks tahtnud Elsa või Anna kleiti, aga need olid kahjuks ainult lastele ja päris kalli hinnaga. Mulle meeldis väga see, et klienditeenindajad rääkisid asju kotti ladudes minuga Disney filmidest ja raputasid kotti ka „fairy dust-i“ ehk sädelust.

Kui paradiisist välja saime otsustasime leida lähima mäki, sest söögikohad on juba minu linnas päris krõbedate hindadega. Mäkk leitud ja kõht täis, otsisime üles selle kuulsa kiriku ja nägime Hispaania stiilis maju. Väga normaalne värk, aga ei midagi erilist. Siis läksime kalu vaatama kuskile meremaailma taolisse värki, akvaariumisse no. See oli päris igav, aga saime laheda pildi ja vähemalt oli kuidagi aega raisata. Peale seda õhtustasime söögikohas ja raiskasime palju raha.

Siis tahtis Kriss ikka võlupurskaevusi näha, mis alustavad kell 9. Nii et pidime ootama, aga midagi polnud enam teha. Mis seal ikka, läksime kinno. Vaatasime Hispaania keeles Inside Out multika ära. Ma nägin korra Disney Channelilt hispaania keeles seda treilerit ja mõtlesin, et tahaks näha. Nüüd nägin ära ja minu arvates oli mega hea film. Krissiga põhimõtteliselt nutsime lõpus. Emotsionaalne värk ikkagi. Eriti kui multikas rõhub lõpus sellele, et pere on ikka kõige tähtsam ja pere ja pere ja pere ja siis sinu pere ei ole veel 2 kuud näha. Võtab ikka vee voolama küll. Avastasin, et ei saa isegi muusikat kuulata, sest kõik asjad ajavad nii emotsionaalseks et annab olla.

Igatahes kõige suurem seiklus hakkas kui film sai vaadatud. Selgus, et kuna hispaanlastele meeldib ülikaua reklaame näidata ja film hakkas 20 minutit hiljem, siis ei jõudnud me enam hakata võlupurskaeve igaks juhuks otsima. Bussi peale pidime saama samas kohas kus maha tulime, aga see oli mingi Radom bussipeatus. Selgus, et tagasi minnes oli ikka rängalt bussipeatusi sellel tänaval. Arvasime, et leidsime õige ja istusime ootama, sest tegelikult oli veel tund aega aega meie bussini. Vahepeal mõtlesin, et pole ikka kindel, et see on õige peatus. Bussipeatuse ees seisis linnaliinibuss ja mõtlesin küsida juhi käest, et kas see on õige koht. Siis arvasin, et ta nagunii inglise keeles ei räägi, sest miks peaks mingi bussijuht inglise keelt oskama (hiljem järele mõeldes Barcelonas on megalt ((that awkward moment kui arvuti arvab, et tahtsin järsku Mekast hakata kirjutama)) turiste ju). Kuulsin, et mingi naine räägib bussijuhiga inglise keeles ja otsustasin siis ka küsima minna. Bussijuht ütles lahkesti, et ma järgneks sellele naisele, sest naine küsis sama asja. Läksime siis naisele järgi ja saime teada, et me olime ikka väga vales kohas oodanud. Siis selgus veel, et mingi eelmine buss hakkas minema ja bussijuht ütles meile, et seal on kaks vaba kohta ja äkki me tahame peale tulla. Vedas ikka täiega. Saime koju varem. Vot siukene Barcelona minu jaoks oligi. Päris põnev, aga terve aja põdesin, et tahaks koju tagasi. Kodu all siis pidasin silmas oma Lloreti korterit.

Ja nüüd siis kõik pildid ka…